Selle aasta Eurovisiooni lauluvõistlus andis kinnitust, et kauaks seda "lauluvõistlust" meil ei ole. Kui varasematel aastatel on inimesed olnud pahased naabrite poolt hääletamise pärast, siis sel aastal muud ei toimunudki. Kui sinu riigist ei läinud kõrgemad punktid immigrantide kodumaale, siis sai need antud naabritele. Eurovisioonist on saanud immigrantide võimalus toetada oma kodumaad, hoolimata milline lugu sealt lauluvõistlusele on lähetatud või kui kehv oli esinemine laval. Immigrandid klõbistavad ikkagi SMSe kirjutades oma sõrmed villi aga samas kohalikud vaatavad lauluvõistluse ära ning kui mõni lugu on väga meeldima hakanud, saab see ehk ühe häälegi. Vaadates selle aasta lauluvõistluse punktitabelit, see nii ongi.
Võitjariik Venemaa sai oma kõrgemad punktid ikka riikidest, kus on üüratult suur venelaste kogukond. Mainida ei tasu siin ei Baltikumi ega ka mitte teisi endiseid NSV liidu riike. Üsna suur venelaste kogukond on endiselt Iisraelis. Asustamisjärgus on Soome ja mitmed lõunapoolsed riigid. Seega punktiandjaid kui palju.
Teise koha saavutanud Ukraina eurolugu oli selline, mis oleks suutnud koguda punkte ka muudest riikidest, olenemata kohalikust ukrainlaste kogukonnast. Siiski kõrgemad punktid tulid ikka Ukraina immigrantidega riikidest. Kolmas oli Kreeka. Täpselt sama jutt, mis eelneva kahe riigi korralgi. Sarnasused immigrantide hulga ja antud punktide osas on täielikult olemas.
Balkanimaadest ei tasu rääkidagi. Need suutsid sel aastal teha kõigi aegade suurimat Jugovisiooni. Enamik kõrgemaid punktid kuulusid vennasriikidele. Vaid üksikute eranditega, mis on võimalik lugeda üles ühe käe sõrmedel.
Kui varasematel aastatel on olukord normaalsuse piirides olnud, siis sel aastal oli see väljakannatamatu. Peaaegu kõigi 43 riigi puhul võis juba enne hääletamist ette ennustada, kellele 12 punkti läheb. Lootsime, et kaks poolfinaali muudab kuidagi olukorda, aga ei. Poolfinaalidest pääses edasi küll erinevaid lugusid (ka häid lugusid), aga finaalis on jälle kõik koos, et hääletada. Tegelikkuses ei ole midagi muutunud.
Huvitav kui kaua kavatsevad suured riigid veel Eurovisiooni peale neid suuri summasid kulutada? Inglismaa kommentaator Terry Wogan kutsus juba finaali ülekande lõpus üles Lääne-Euroopa riike kaaluma väga tõsiselt oma osalemist sellel võistlusel. Samuti kahtleb Wogan, kas ta enam soovib peale eilset finaali Eurovisiooniga seotud olla. Põhjus lihtne, tema meelest ei ole tegemist enam lauluvõistlusega ning Eurovisioonil on Lääne-Euroopa riikide väljavaated kehvad.
EBUl oleks viimane aeg hakata mõtlema, mida edasi teha. Kui lauluvõistluselt peaks ära kaduma mõnigi suurtest riikidest, on kogu trall omadega õhtul ja ma ei tahaks uskuda, et Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa ning Inglismaa soovivad kulutada edasi oma miljoneid, et Ida-Euroopa riigid ja Balkanimaad saaks omavahel punkte vahetada.
Aitab vingumisest. Loodetavasti ei jää Eurovisiooni kaks poolfinaali selle lauluvõistluse viimaseks hingetõmbeks enne surma. EBU saaks veel nii mõndagi ära teha, et tuua Euroopale tagasi korralik lauluvõistlus. Üks võimalus oleks viia osalejate arv tagasi 2003. aasta tasemele. Loomulikult ei meeldiks see riikidele, kes liitusid lauluvõistlusega alates 2004. aastast, aga samas vähendaks see oluliselt naabrite poolt hääletamist ning immigrandid mängiksid hääletamises väiksemat rolli. Aga kui seda ei teha praegu, siis lähiaastatel hakkab lauluvõistlusel toimuma tagasikäik. Sinisilmne on loota, et kõik praegused 43 riiki püsivad sellel karussellil veel pikka aega. Mõne aasta pärast piisaks võitja selgitamiseks jälle ühest poolfinaalist ja finaalist.
Teiseks, mis aitaks ka kohe järgmisel lauluvõistlusel, oleks piirata hääletamise arvu telefoni kohta. Senise 20 (!) korra asemel võik saada igalt telefonilt edastada kõigest ühe hääle. Ning samuti võiks appi võtta igas riigis žürii ning jagada hääletusõigused pooleks - 50% televaatajad ja 50% žürii.
